Kui 20-30 aastat tagasi peeti siirdamist „kirurgiliseks imeks“, siis täna on see kirurgi töögraafikus plaaniline operatsioon. Tänu sellele sünnivad paljud meist uuesti: ühel lööb võõra inimese süda, teine hingab tänu võõra inimese kopsudele, kolmas on võõraste sugurakkudega sündinud lapse vanem. See nö transformatsioon enam ei kohuta. Oleme juba harjunud sellega, et paljud eelmise sajandi lõpus tehtud fantaasiafilmid on nüüdseks reaalsus ning tehnoloogiad arenevad kiiremini, kui me seda mõista jõuame. Teiseks oleme iga päevaga üha rohkem ja rohkem globaliseeruva maailma – Kanada filosoof Marshall McLuhani üsna uue ehk 2012.aasta sõnastuse järgi „globaalse küla“ – elanikud, kus geograafilised piirid on läbipaistvad. Massimeedial on samuti panus maailma nö justkui kokku surumises ja tahes-tahtmata oleme üksteisele lähedamad ning mõistame üksteise probleeme paremini.
Naised, kes tulevad meie kliinikusse munarakudoonoriks, jagavad pärast loovutamist oma kogemusi järgmiselt: „Tunnen, et olen maailmale midagi andnud“, „Tunnen, et olen aidanud inimesi, kes ei saa emadust ilma abita kogeda“.
Üldiselt on naisele antud võime rasestuda iga kuu, kuid loodus pole nii helde ja reguleerib inimeste viljakust omasoodu. Viljatus on Eestis ja eriti Lääne-Euroopas süvenev probleem. Maailma Terviseorganisatsiooni statistilised andmed ei ole üldse lohutavad: lastetuse probleemiga puutub kokku üle 10% naistest. Õnneks oleme vabanenud paljudest moraalsetest tabudest ja eelarvamustest. Õnneks on aitamine täna trendiks ja paljud noored terved naised mõistavad neid, kellel vaatamata oma suurele soovile ja terve hulka läbitud ravikuuridele ning operatsioonidele ikkagi ei õnnestu lapsevanemaks olemist kogeda.
Samuti oleme jõudnud õigele arusaamale lastetuse mõjust ühiskonnale. Sest lastetusega käivad kaasas psühholoogilised probleemid, võivad tekkida traumaatilised kogemused ning negatiivsed tunded ja mõtted võivad jääda meid kummitama ega lase olla produktiivne töökeskkonnas ega olla terve ühiskonna liige. Seega iga doonor osaleb programmis, mis vähendab õnnetute inimeste arvu.
Veel ühe meie kliiniku doonori kogemus: „Doonoriks olemine on minu jaoks olnud kindlasti lihtsam, kui ma eelnevalt arvasin. Kõik on sujunud pigem suurepäraselt ning selle vähese ebamugavustunde on kordades ülesse kaalunud just teadmine, et saan anda mõnele neiule/naisele võimaluse täita oma südamesoov ning saada emaks. Naisterahvana on see soov meile paratamatult sisse kodeeritud ning olen oma tutvusringkonnas näinud, kuidas võimalus lastetuks jääda võib naise lihtsalt seest ära süüa.”
Juhul, kui sina samuti jälgid sotsiaaltrende ja soovid aidata, räägi enda soovist meile. Ja võib-olla tulevikus ütleb üks õnnelik pere või isegi sinu oma munarakkude abil sündinud laps ise: „Aitäh sulle, munarakudoonor!“
Kasutatud materjalid:
1. http://www.who.int/reproductivehealth/topics/infertility/perspective/en/